Põgeneme elu eest

Külaline

Alex jooksis hingeldades järve äärde ja esimese puu taha. Huh, Connor pole siin.

Aga Connor jõuab veel! Connor jooksis nii kiiresti kui ta sai, aga koperdas ning veeres kuskilt väikesest mäest alla järve liivale.

Külaline

Alex plaksutas hääletult. Braavo!

Connor tõusis püsti ja raputas oma juukseid, et liiv sealt välja tuleks.

Külaline

Alex jooksis poisi selja taha ja pani käed ta silmade ette. ''Kes ma olen?''

''See kena tüdruk kellega ma tornis kohtusin?'' pakkus Connor kavala muigega.

Külaline

''Õige.'' ütles Alex ja võttis käed silmade eest ära.

Connor naeratas ja pööras ennast ümber ''Ja siia oli sul vaja siis tulla?'' uuris Connor ja vaatas ringi.

Külaline

''Oli.'' naeris Alex ja istus maha.

''Mis teed siin?'' tundis Connor naeratades huvi ja istus Alex'i ette.

Külaline

''Jooksin su eest ära.'' naeris Alex.

''Ja miks?'' küsis Connor edasi ja kergitas naeratades kulme.

Külaline

''Sest et jooksin.'' naeratas Alex.

''Ma olen nii hirmuäratav siis või?'' küsis Connor kergelt itsitades.

Külaline

''Kuna sa käid mul järel..'' ütles Alex.

''Ilma sinuta hakkab igav.'' naeratas Connor kergelt ja kitkus muru mis ta all oli.

Külaline

Alex naeratas. ''Tore.''

''Aga minuga on sul õudne olla.'' arvas Con muiates.

Külaline

''Ei ole.'' naeris Alex.

''Sa jooksid mu eest ära nagu ma oleks olnud mingi mõrvar.'' irvitas Connor.

Külaline

''Sa oledki mõrvar.'' ütles Alex.

''Kelle ma ära mõrvanud olen?'' küsis Connor ehmunult.

Külaline

''Minu.'' naeratas Alex.

''Tõesti? Ma küll ei mäleta.'' sõnas Connor üllatunult.

Külaline

''Tapsid, näed ma olen täitsa surnud.'' ütles Alex käed õhku tõstes.