*pealkiri*

Sydney, just äsja haiglatiivast vabanenud, astus räpasesse ja rõvedasse kõrtsi. Tüdruku tuju oli täiesti nullis. Oli peaaegu kesköö. Kõrtsipidaja magas leti ääres, välku lõi ja ainus valgusallikas kõrtsis oli väike küünal, mis põles laual, mille ääres Syd istus. Kõik see oli päris õudne, aga Sydney'le see sobis. Väga hästi isegi. Neiu nägu katsid sinikad, plaastrid ja kriimustused, tema vasak käsi oli lahases ja nägu kohutavalt morn. Cathy oli talle ette kandnud, et Demetri oli lahingus surmasööjate poolel olnud. See blond märkab ka kõike, eks.

OT: Tiare.

Annie astus ühel hetkel Seapeasse ja ta oli pisut üllatunud märgates seal Sydney´t. "Mida sa siin nii hilja teed?" uuris neid ja asetas kassale paar sirpi, ning võttis endale ise võiõlut ja sättis end Sydney kõrvale istuma. Tüdruk nägi ikka päris räsitud välja, Sydi välimus peegeldas väga hästi Annie tuju.

OT: Demetri jõuab hiljem

"Kurb olen. Selleks sobib iga kellaaeg, ma usun," vastas Syd, näoilme muutumatult tuim. Nii halba nädalat pole tal ammu olnud.

"Ära sa maini," ütles Annie ja vajus maha istuma. "Sa võtsid siia toa?" uuris tüdruk siis, tema igatahes ei kavatsenud täna Sigatüükasse tagasi minna. Näitsik oli just rongiga London´ist tulnud, sest ta polnud endiselt Regon´i ja Rachel´iga ühendust suutnud võtta ja lihtsalt kindluse mõttes külastas nende maja.

"Ei," pomises Sydney vaikselt. "Ja mis sul siis juhtus, et sa siia tulid?"

"Regon ja Mia on ka peale võitlust kadunud. Ma mäletan võitlust ja siis haiglatiiba... Neid pole kuskil," ohkas tüdruk ja nõjatus vastu tooli seljatuge.

"Mia?" kordas Syd. "Ta on kadunud?" Mingil imelikul kombel ei huvitanud Sydney't enam miski, isegi mitte tema õde. Kõik oli päris segamini..

"Sa, sa ei teadnud?" küsis tüdruk üpris vaikselt. "Rachel on ka, keegi rääkis midagi pantvangidest. Ma loodan, et see pole tõsi." sõnas neid nõrgalt.

"Ei teadnud," lausus Sydney ja vahtis laual põlevat küünalt. "Pantvangid on, ma olin ise ka üks," lisas ta, eriti mõtlemata, mida ta välja rääkis.