Vana vaim..

Lucy, ta oli alles siia tulnud, ning polnud veel kellegiga tuttav. Tüdruk kõndis kontsaklõbina saatel aeglaselt mööda koridore. Ta peatus ning istus ühele aknalauale. Vaade aknast oli võrratu! Ta olekski tahtnud minna ja hullata, aga ei! Ning ta oli üksik. Ta kohe tundis seda, "Kuid see nõme lubadus!" Hüüdis tüdruk vihaselt ja lootes et kedagi ei ole. Korraga tuhises temast mööda mingi must suits ,ning kostis sosistav ja samal ajal kajav hääl: Lucy... Tüdruk kargas kohe jalule ja vaatas ringi, kas keegi on siin. Ta haaras oma võlukepi kätte ja sihtis suitsupilve. "Chris?" Küsis tüdruk värisedes, ning higistas külmalt. "Ära unusta.. Lubadust!" Hüüdis kummituslik hääk taas ja suitsupilv kadus. Tüdruk istus rahunedes aknlauale. Ta oli segaduses. Ta vaid vaatas aknast välja ega teinud midagi..

Isis 'hõljus' -kuigi ta tegelikult ikkagi kõndis ja oli lihtsalt mõtetega ära- kooli peal ringi. Midagi paremat teha ju ei olnud. Tüdruk oli ka üpris unine. Terve öö oli metsas ringi kihutatud saadud. Kui nüüd hakkata meenutama siis eelmine aasta oli Minerva ta koolist välja lubanud visata, kui tüdruk veel kunagi oma jala metsa tõstab, kuid direktriss polnud talle õnneks kordagi peale sattunud, kuigi tüdruk põhimõtteliselt elas juba metsas. See animaaglus oli talle ikka täiega pähe hakanud. Mingit võõrast oma teel akna laual märgates, tekkis Nigra'l vastupandamatu tung kiusamise järele. See oli kaunis kummaline hoog, kuid vankuva enesekindluse ning kontrolliga nagu ta oli käitudes peamiselt tunnete ael, ei suutnud ta selle vastu panna. Täitesti suvaliselt ta lihtsalt läks ja näpistas võõrast nii muuseas mööda minnes säärest. Neid oli ka veidi unine, ja see tõttu, ei andud ta enda käitumisest ka endale eriti aru. Tegelikult oleks võinud juba hakata suureks kasvama, kuid Nigra'le meeldis olla suurt kasvu kutsikas.

Tüdruk tõmbas näpistust tundes jala kohe ära. Ta vaatas ringi ega näinud kedagi. Neid raputas tüdninenult pead ja muutus hundiks. Ta vaatas ringi ja nuhutas natsa ninaga, ta tundis teise inimese lõhna, ning püüdis tajuda kus vaim on.

OT: Su Lucy on nirk ju *kortsutab kulmu* Ja Isis on täiesti nähtava kohapeal.

Lõpuks nägi hunt võõrast. Olen ma alles tobuke!. Ta silmitses võõrast, ning ohhkas. Siis pööras ta pilgu taas aknast välja.

OT: Oh joh. Pliis ära tee nimoodi poste vms. Kui tahad midagi muuta janii, siis meil on 'edit' nupp. Eks ole.

Isis turtsatas üpris pahuralt. Neiule ei olnud kohe üldse mitte meeltmööda, et võõras tema näpistuse peale nii tuimalt reageeris, ja tüdrukule ei meeldinud ka tepsmitte see, et koolipeal veel animaag-hunte ringi lasi. Hetke pärast võis valge emane enda seljataga silmata tiheda kasukaga, helkivate silmade ning kihvadega üpris tavatult suurt emahunti. Nigra oli beeta ja selleüle uhke. Teise hundi lõhn oli talle võõras. Lõrinaga paljastas neid kihvad. Tal ei olnud plaani kaas õpilast rünnata, vaid lihtsalt mängida. Talle meeldisid ohtlikud mängud. Tuli oli tore asi.

Lucy pööras pea teise hundi poole. Tal polnud himu kaklemiseks, vaid mängimiseks! Ta lootis et ei sünniks mingit kaklust, ta haugatas võõrale ja näksast toda kõrvast.

Nigra uratas kui võõras teda kõrvast näksas. Nagu mingi kutsikas! Ja beetal oli kange tahtmine seda kutsikat õpetada. Tõugates väiksemat õlaga ning võttes siis lõugadega kaela nahast kinni - nii nagu emad ikka oma lastega tegid - ning raputas teist siis korralikult ja surus seejärel vastu maad näitates nooremale selgelt oma üleolekut. Valge hunt võis ilmselt pisut muljuda saada, kuid loodetavasti mitte midagi eluohtlikut. Peab pärast muidu veel Minnile seletus kirja kirjutama.

Kutsikas(Njahh.. Ta ongi kutsikas ) niutsatas ja taganes. Lucy püüdis muutuda inimeseks, aga.. Ei! Ta ei saanutki! See tegi Lucyle pakju rõõmu, ta oligi hundikutsikas, Lahe! Ta kohtles Nigrat nagu oma ema. Ta heitis kõhuli ja mängis Nigra nina otsaga."Mammauhh!" ,Niimoodii püüdis Lucy hundina üelda 'emme'.

Nigra tõmbus automaatselt teisest turtsudes eemale. Ta ei olnud mingi ema seal. Tüdruk muundus uuesti inimeseks ning ronis akna lauale enne kui lausus: "Kasva suureks." võõras oleks tõesti suureks kasvata võinud.

Kutsikas turtsatas solvunult. Ta joonistas käpaga midagi koridori nurka pudenenud liivale. Siis tüdnines kutsikas ära ja ta sörkis koridoris ringi. "Mai saa innimeseeks!" Püüdis ta kuidagi hundina selgitada, aga ega ta ei tahtnudki saada. Ta tahtis olla hund! Lahe ju? No iagtahes Lucy arust.

Ega see jutt eriti arusaadav ei olnud küll. Hundi suu polnud inimkeele jaoks loodud. Nigra tõmbas võlukepi põuest välja ja suunas selle valgele hundile. Lausudes mõttes selle loitsu, mis animaagi uuesti inimeseks muunduma sunnib lausus tüdruk nüüd hufflasele. "Saad ikka küll."

Lucy võttis juuksekummi ära ja raputas oma juukseid, "Tänud," Ütles tüdruk suvaliselt. "Oki, pean minema. Näeme hiljem!" Sõnas Lucy naeratades ja hakkas otist asju sobrades minema kõndima

Isis kortsutas vaid kulmu võõrale järele, ning raputas siis pead. Oli seal koolis ikka igasuguseid. Mingi hetk ajas tüdruk end aknalaualt maha ning kergelt Lilý'liku ümina saatel alustas ta pikka teekonda Gryffindori puhketuppa.

» Saadame vana ära ja võtame uue vastu.