Mõttetult Londonis

"Naljakas, et sa nii arvad," märkis Ty tõsiselt Jack'i küsimuse peale, "sest just täpselt seda ma teha kavatsen. Meist saavad klassivennad."

See pani Jack'i muigama. "Tõsiselt räägid või?" küsis ta, saamata aru kas tegemist oli naljaga või mitte. "Mis maja?" tahtis ta teada.

"Sama, mis sinul," lausus Tyler lõbustatult. "Niiet me oleme lisaks ka majakaaslased, üsna tore ju?" lausus Logan.

Paistis, et Logan rääkiski tõtt. "Lahe ju," arvas Jack õlgu kehitades. "Aga ikkagi, vana sa oled? 18? Mida sa Sigatüükas teed?" ei saanud Jack pihta. Tema oleks Logan'i asemel ilmselt midagi muud teinud.

"Rikun reegleid, segan tundi, ükskõik ju," arvas Ty ilmselge irooniaga. "Mida koolis ikka tehakse? Õpin," lausus Ty nüüd tõsiselt.

"Sina tuled Sigatüükasse õppima?" küsis Jack ilmselgelt umbusklikult. Teisalt aga polnud vahet, tõotas tulla hea aasta.

"Tulen jah," vastas Tyler lihtsalt küsimusele. "Aga see selleks. Sa saad ikka aru, et me pole...2 aastat kohtunud?" tuletas Tyler meelde. Koolist oli neil aega rääkida küll. "Mida sa ise teinud oled? Sa elad ikka kodus ja..?" küsis ta.

"Ei," vastas Jack järsult vahele. "Kolisin välja, õigemini tulin tulema. Pooled asjad on mul veel seal aga jah," lausus ta õlgu kehitades. Tegelikult polnud ta oma vanemate majas käinud juba eelmisel aastal Sigatüükasse minekust alates.

"Miks?" Tyler oli üsnagi üllatunud.

"Üle viskas," kehitas Jack taas õlgu. Mida rohkemat oskas ta selle kohta öelda? "Ei suutnud nendega rohkem ühe katuse all elada," lausus ta, pidades silmas oma vanemaid.

"Ja kus sa praegu peatud?" küsis Tyler. Vaevalt, et seal samas tänavanurgal.

"Lekkivas katlas," vastas Jack lühidalt. Muud kohta ju polnud.

Sydney oli siiani kõikidele asjadele oma kommentaarid leidnud. Ta kavatses need varem või hiljem ka avaldada. Tüdruk toetas ennast vastu lähimat majaseina ja kuulas edasi.

"Ma olen sellest kohast kuulnud," lausus Tyler. Ilmselt pidi ta ka ise sinna minema, kuni kool pihta võis hakata. Ühel hetkel tuli Tyler'ile meelde Sydney ning ta pöördus tüdruku poole. "Ja mida sina teed?" küsis ta. Tüdruk oli terve aja lihtsalt vaikinud.

"Kuulan," vastas Syd napilt.

"Teiste jutte pole ilus pealt kuulata," manitses Tyler, justkui Sydney seda ise ei teaks.

"Aga ma saan üsna palju uut teada, kui teie vestlusi pealt kuulan," tähendas Sydney süütult.

"Ja siis? Mis sa selle teadmisega peale hakkad?" küsis Tyler.

"No kuule. Kui ma tean sinust ja Jack'ist rohkem kui teised, siis olen ma omakorda teistest parem. Vaadake kui palju kasu te mulle toote." Sydney tundis, et tema jutul pole suuremat mõtet. Aga sisimas tundis ta rõõmu, sest asjaolud olid ikkagi tema jaoks head, isegi, kui need jutustades oma mõtte kaotasid.

"Sa oled teistest parem, kuna tead minust ja Jack'ist rohkem? Ma ei saa aru," lausus Logan ausalt. "Mis asjad me oleme, mingid huviobjektid? Miks kellelegi peaks korda minema, mida sa meist tead?" küsis Ty, tundes et tema küsimus kõlas väga keeruliselt.

"Siiani on Jack väga suur huviobjekt olnud, aga samas ei räägi ta endast palju," selgitas Syd. "Näiteks Wc peaks kadedusest mind veel rohkem vihkama hakkama. Hmh, naljakas."

"Väga suur huviobjekt?" kordas Tyler Sydney sõnu, irvitades Jack'i poole pöördudes. "Räägi," lausus ta, lootes kuulda midagi huvitavat. "Ja mis WC'st sa rääkisid?" küsis ta loomulikult mõistmata, millest Sydney rääkis.

"Pole midagi rääkida," kehitas Jack õlgu. "Ja kõigil pole vaja minukohta üksikasju teada," lisas ta, saates Sydney'le hoiatava pilgu. Juhuks kui tüdruk kavatses tema elust lobisema hakata. "Ja tema nimi on Isabella, mitte Wc," lausus Jack lõpuks selgitavalt Tyler'ile.

"Mis Isabella, heal juhul nimeta teda Wanderiks," õiendas Sydney. "Wc, see on juba väärt nimi, olgu see blond õnnelik et ta sellise sai."

"Kes talle sellise nime pani?" uuris Ty. Üsna kole ju.