"Mina ei tea," kehitas noormees õlgu. "Eelistad midagi?" küsis ta.

''Tuletan sulle meelde, et ma alles lähen kooli, ma olen võlukeppi ainult ühe korra käes hoidnud. Peaks mul olema mingi lemmik?'' CeCe oli tahtmatult poisi küsimuse peale naerma hakanud.

"Jäta meid lihtsalt rahule. Pole ju palju nõutud?" proovis Ty taas lihtsalt CeCe'st lahti saada.

OT: Õige aeg Londonisse ilmuda..

''Sa pead mu siis ema juurde toimetama, võib-olla tema suudab minu sinu jala küljest lahti kangutada,'' naeris CeCe. Selline asi oli kord juhtunud, ainult et siis oli tüdruk oma isa jala küljes.

"Sa hakkad mulle närvidele käima," lausus Ty ähvardavalt.

''Ma tean, paljud ütlevad mulle nii. See hakkab mulle ka närvidele käima, et te mind kaasa ei võta,'' püüdis CeCe sama ähvardavalt ütelda, kuid see ei tulnud tal pooltki nii hästi välja.

"Sa ei saa kaasa tulla, mis sulle arusaamatuks jääb?" ei mõistnud Ty.

''Miks ma ei peaks saama?'' küsis CeCe. ''Muidu, mis kell on?''

"Kell on palju," vastas Ty. "Uneaeg?" oletas ta.

''Kui palju?'' nõudis CeCe päris tõsiselt. Ta teadis, et kellast oleneb kõik, tüdruk oli alati kohusetundlik olnud.

"Ma ei tea," kehitas Ty õlgu. "Mis siis?"

''Head aega,'' ütles tüdruk kiiresti ja kallistas Tylerit jalgadest, nii oli nende peres kombeks ja kõrgemale ta ei ulatunud. Ta ei hakanud teisi poes viibivaid inimesi kallistama, sest ema juurde oli vaja väga kiiresti jõuda. Siis jooksis ta poes kiiresti välja.

"Maini ainult uneaega ning nii nendest lahti saabki," pomises Tyler. "Lähme siis," lausus ta Sydney'le ning viis tüdruku kaasilmumisega Londonisse.