Into the wild

Kuna lossis tegevust polnud ja ilm oli iseenesest päris ilus, otsustas Raina lossist lahkuda ja minna välja jalutama. Ühtki sihtkohta ta hetkel ei võtnud, jalutas niisama mööda kooli territooriumi. Ühel hetkel jõudis neidis aga metsa piirile ning seal jäi ta küll hetkeks seisma, ent otsustas siis ikkagi edasi minna. Jah, mets oli keelatud ja seal elasid igasugused jubedused, aga mida Raina kartma pidi, kui tal võlukepp kaasas oli? Hah, nagu ta oleks pidanud üldse midagi kartma! Pealegi polnud see tal esimene kord metsa minna ja mingid teerajad olid talle juba meelde jäänud. Ja see koht oli mingil kohutaval moel siiski ka ilus, seepärast Rain sinna kippuski. Kuna hetkel oli mets veel üsna hõre, sest Raina polnud kuigi kaugele jõudnud, ei tundnud ta veel ka vajadust võlukepi järele ja seepärast oligi see endiselt lihtsalt tüdruku taskus. Sellegipoolest oli Rainal plaanis minna veidi sügavamale metsa.

OT: Xavier

Xavier oli niisama sihitult kooli territooriumil ringi jalutanud ja suitsu kimunud, kuni ta eemal Jaggerit näinud oli, ja siis oli ta muidugi kannapealt ringi pööranud ja vastassuunas minema hakanud, enne kui poiss teda näha võis. See võis tegelt see Jaggeri kaksikvend ka olla, kelle nimi kutile hetkel ei meenunud, aga tal ei olnud ka soovi minna ja lähemalt vaadata. Suunamuutusest ei olnud Xavil ka midagi, sest mingit kindlat sihtkohta tal ei olnud, ja nüüd hakkas eespool paistma Keelatud Mets, kuhupoole poiss sammud seadis. Oleks keegi tol hetkel vaadanud, oleks ta näinud pikka heledapäist poissi puude vahele kadumas. Metsa all oli mõnusalt jahe ja hämar, see lõõskav päike oligi suutnud slythil juba pea valutama panna. Xav tõstis sigareti suu juurde ning valmistus sellest uut mahvi võtma, kui eemal puude vahel kellegi blondi juuksepahmakat vilksamas nägi. Kiiruga kontrollides, et tal tema võlukepp ikka taskus oli, seadis Xavier sammud sinnasuunas, ning ei läinud kaua, kui puude vahelt ilmus nähtavale tšikk, kelles poiss oma majakaaslase ära tundis. Vaikselt lausus Xav kutseloitsu, mille tagajärjel blondiini võlukepp tema taskust poisi kätte lendas, ning kutt torkas selle siis taskusse enda oma kõrvale. Ta muidugi plaanis selle hiljem tagasi anda, aga ta tahtis näha majakaaslase nägu, kui too avastab, et tal enam võlukeppi pole. "Keelatud Mets pole väikeste tüdrukute jaoks," lausus poiss siis lähemale astudes. Kuigi Raina polnud just väike tüdruk, aga esiteks Xavier oli seitsmendik ja ta sai, ja teiseks tunduski Raina selline, keda see võiks ärritada.

Kõndides aina sügavamale metsa, ei pannudki Raina tähele, et keegi teda justkui jälitanud oleks... Noh, mets muutus üha tihedamaks ja mõne puu ladvas oli näha linde ja muid väiksemaid ohutuid elukaid, nii et kui väikest sahinat kuskilt kuulda oligi, siis võis see ju kuuluda Rainale endale või mõnele loomale. Ühel hetkel tundis neidis muidugi ka seda, kuidas keegi justkui talle pihta oleks läinud. Seda, kuidas tema võlukepp minema hõljus, ta ei näinud, sest vaatas parajasti teises suunas. Sellegipoolest hakkas olukord tüdrukule kahtlane tunduma ning ta seisatas hetkeks, et natuke ringi vaadata ja kuulatada. Äkki oli ikkagi keegi peale tema veel seal? Mõni inimene, see tähendab. Esialgu ei näinud Raina kedagi, ent kui ta uuesti minekule pöördus, silmas ta majakaaslast, kes teda järgmisel hetkel ka kõnetas. Need sõnad polnud muidugi midagi sellist, mida Raina kuulda oleks tahtnud. Sest väike tüdruk, päriselt?! "Tegelikult pole Keelatud Mets mitte kellegi jaoks. Sellepärast see ju keelatud ongi, mõistad? Kohe kindlasti pole see koht ka sinu jaoks," arvas Raina ja vaatas Xavieri poole. "Mida sa teed siin?" küsis neiu seejärel üsna otse ning astus kutile veidi lähemale. "Jälitasid mind?" pakkus ta kergelt muiates ning kergitas kulmu. Tegelikult ta seda muidugi ei arvanud, aga natuke õrritada ju võis, kui Xavierile endale omakorda tema ärritamine lõbu paistis pakkuvat.

"Jah, aga väikeste tüdrukute jaoks pole see veel eriti," lausus Xavier selle peale. Tema jaoks polnud Keelatud Mets enam ammu keelatud, vaid lihtsalt koht, kuhu võis minna, kui midagi targemat teha polnud. "Kas sa ei arva, et sinu ja teiste väikeste tüdrukute jaoks on siin natuke liiga ohtlik?" uuris ta, rõhutades sõna 'ohtlik', seejuures silmi korraks suureks ajades, proovides ehk õige natuke Rainat hirmutada, kuigi vaevalt see tema puhul läbi oleks läinud. Ta tõstis koni huultele ning tõmbas sellest järjekordse mahvi, pilku samal ajal majakaaslasel hoides. Näitsiku küsimuse peale noormees turtsatas. "Ükssarvikuid jahin, kas tead. Tegelikult peaksin ma sinult sama küsima." Siiski ei oodanud ta mingit sisukat vastust, ega seal Metsas suurt midagi teha polnudki. Blondiini teise küsimuse peale kergitas kutt kulmu. "Kas sa arvad, et oled jälitamist väärt?" uuris ta. Mis sest, et küsimusele küsimusega vastata polnud viisakas, aga keda see huvitas, eks.

"Metsavahiks hakkasid või? Et pead valvet pidama, kes metsas käivad ja kas kõik metsa sisenenud ikka elusalt välja ka tulevad," kergitas Raina kulmu, sest selline mulje jäi küll. Muidugi sai Raina aru, et tüüp kiusas teda meelega ja eks samaga üritas tüdruk ise ka vastata. Nii kaua, kuni tüüp talle tõsiselt närvidele käima ei hakka, on ehk isegi lõbus. Kui Xavier aga metsa ohtlikkust mainis, liikus Raina käsi lihtsalt igaks juhuks tasku juurde, kus tema võlukepp olema pidi... Praegu seda aga enam polnud seal! "Ha-ha, Xavier, sina võtsid selle, eks? Mu võlukepi. Anna see tagasi!" lausus Raina tõsiselt ja astus Xavierile ähvardavalt lähemale. Kuna kedagi teist seal metsas näha polnud, siis muidugi oli Xavier see, kes võlukepi võtnud oli! Kui tüüp teatas, et ta ükssarvikuid jahtis, pani neidis lihtsalt käed puusa ja vahtis kutti. Muidugi jahtis ükssarvikuid. "Ma ei pea sulle ütlema, mida ma siin teen," leidis tüdruk. "Hah, sa oled ju siin. Järelikult olen, või mis?" kehitas Raina viimase küsimuse peale õlgu. Tegelikult oleks olnud päris creepy, kui Smith teda päriselt jälitanud oleks. Raina ise lootis ja tegelikult arvas ka, et päris nii see ikka polnud.

"Ei, ma ilmselt ei sobiks ka sellesse ametisse. Nad peaksid palkama kellegi, kes sellest reaalselt ka hooliks." Temal poleks sellest sooja ega külma olnud. Igaüks ise teadis, kui Keelatud Metsa ronis. "Ma lihtsalt hoiatasin sind, ega siit puude vahelt oleks võinud keegi mitte sugugi nii ilus olend kui mina ka välja astuda." Noormees jälgis, kuidas Raina käsi tema tasku juurde liikus, ning loomulikult ta teadis küll, mille olemasolu see kontrollida lootis. Seetõttu surus poiss alla muige, kui näitsik avastas, et võlukeppi polnudki enam seal. "Ilma võlukepita metsa tulla? Eriti kaval," raputas Wyatt laitvalt pead. "Ja oma lohakuses süüdista ainult iseennast," kortsutas ta siis kulmu, näol süütu ilme. Naise järgmiste sõnade peale poiss turtsatas. "Ega mind tegelikult ei huvita ka," märkis ta. "Kas see on midagi keelatut?" uuris ta siiski kulmu kergitades, huulil muie. Teda isegi ei huvitanud, et see küsimus ei rääkinud just tema eelmise väite kasuks. Ja see oli ka pohhui, et juba metsas viibimine keelatud oli. "Tegelikult ma lihtsalt jalutasin, kuni kellegi lakk," ta osutas peaga Raina juuste poole "puude vahel lehvis."

"Ma ei tea, minu arust oleksid hea metsavaht küll. Hoiaksid kõik õpilased metsast eemal, sest kui sina siin oleks, ei tahaks keegi teine siia tullagi," arvas Raina, huulil lõbus muie. "Ma olen kindel, et siin metsas leidub sinust ilusamaid olendeid... sa ei usu?"uuris Raina pisut mõtlikult. Mitte et ta üritaks nüüd meelega kuti ego haavata, aga noh... see oli lõbus. Kui Raina aga oma võlukeppi ei leidnud ning Xavier ka selle võtmist üles ei tunnistanud, ärritus ta juba silmnähtavalt. "Ma tean, et sina võtsid selle! Anna see siia," käskis neidis ja põrnitses tüüpi. See polnud naljakas! Ükskõik kui süütut ilmet kutt ka oma näole ei mananud, ikka pidas Rain teda süüdlaseks. "Sa pead siis tüdrukute jälitamist normaalseks või?" vastas neidis nüüd ise küsimusega küsimusele. "Lakk? Ma ei ole mingi ükssarvik, kelle lakka sa teda jälitades vahtida võid!" teatas Raina tüübi viimaste sõnade peale pahaselt.

Xavier kortsutas Raina jutu peale kulmu. "Ma arvan, et siis käidaks siin just veel rohkem," vaidles ta vastu. Kuigi ta konkreetselt ühtegi ei teadnud, siis kuulujuttude järgi pidavat tal ju palju austajaid olema. "Ma ei tea ju?" kehitas poiss majakaaslase küsimuse peale õlgu. "Ei usu väga." Milline olend ikka sai temast ilusam olla, eks? Tegelikult kutt ei teadnud, polnud ühegi olendiga siin kunagi kokku puutunud õnneks. Wyatt jälgis rahulolevalt, kuidas ta majakaaslane silmnähtavalt endast välja hakkas minema. "Ma kordan veelkord, et oma lohakuses süüdista ainult iseennast," pööritas poiss silmi. "Ja üldse, mina olen ju sinuga, mida sul karta on?" lisas ta irvitades. "Mida?" ei saanud ta aru, millest selline küsimus. Ta oletas, et Raina oli tema küsimusest valesti aru saanud, sest tema oli küsinud, kas tüdruk tegeleb millegi keelatuga, et ta vastata ei tahtnud, ent küllap too oli siis arvanud, et poiss räägib tüdrukute jälitamisest. "Ma ei harrasta seda, nii et ei oska seisukohta võtta," vastas ta siiski, ning muigas siis blondiini järgmiste sõnade peale. Raina pahameel oli Xavi puhas heameel. "Sul on õigus, ükssarvikud on armsamad. Ja ma ei jälitanud sind, endiselt."

"Aga tee proovi. Siis näeme, kummal õigus oli," pakkus Raina Xavierile välja, olgugi et oli kindel, et tüüp sellega ei nõustuks. Aga proovida ju võis. Kui kutt teatas, et ta ei uskunud, et metsas temast ilusamat olendit leiduks, pööritas neidis ainult silmi. See ulmeline enesekindlus, pff. "Ole siis vähemalt mees ja laena mulle oma võlukeppi, et ma saaksin sellega enda võlukepi enda juurde kutsuda. See peab kuskil siin ju olema," tuli Raina järgmisel hetkel uue idee peale. Oleks ju väga nõme sellisest abipalvest keelduda. "Kas see peaks lohutav olema või? Mulle pole kunagi meeldinud kellestki teisest sõltuda, veel vähem on mul vaja, et mingi tüüp mind kaitseks," lausus Raina, kes endiselt oli pahur selle pärast, et Xavier talle tema võlukeppi tagasi ei andnud ning üritas väita, nagu polekski see tema käes... Järgmist küsimust kuuldes väljendas neidise nägu hetkeks arusaamatust, aga ilmselt nad olidki teineteisest mööda rääkinud. "Tead, käi kuradile, ausalt. Aga enne anna mu võlukepp tagasi!" nähvas tüdruk siis juba pisut pahasemalt, olgugi et kuulmine, nagu oleks ükssarvikud temast armsamad, ei valmistanud talle sugugi pahameelt.

"Kas ma viitsiks päevad läbi metsas patrullida? Ei, siin on igav," arvas Xavier, lükates seega tüdruku ettepaneku ümber, seejuures oma suitsust uut mahvi tõmmates. "Mul ei ole mu võlukeppi kaasas," valetas poiss soravalt. "Seda lähebki ainult sinusugustel väikestel plikadel vaja." Blondiinitari järgmiste sõnade peale kergitas poiss kulmu. Väga... kangelaslik. "Jah? Sa ei tahagi mulle käte vahele langeda ja paluda, et ma sind kõige hirmsa eest kaitseksin?" irvitas kutt. Kui jutud tõele vastasid, oleksid nii mõnedki viienda klassi plikad selle võimaluse eest elu andnud. "Sa arvad endast liiga hästi," kordas ta siis ennist lausutud sõnu. Tema meelest oli Rainast rumal ja isekas poisi abist loobuda lihtsalt sellepärast, et ta nii iseseisev tahtis olla. "Võib-olla peaksin tagasi kooli minema ja su üksinda siia jätma?" kaalutles noormees irvitades. "Tahaks näha, kas need ilusad jalakesed jooksevad ka sama kiiresti." Wyatt toetas end vastu lähimat puutüve ning jälgis rahulolevalt majakaaslase reaktsiooni. "Kuule chillax," pööritas kutt silmi, kui tšikk kisendama kukkus. "Ega sa ise näed ka niimoodi kisendades päris armas välja," märkis ta, oletades, et need polnud sõnad, mida blondiinitar hetkel kuulda oleks tahtnud. "Ja võta siis, enne kui sa suurest hirmust püksi teed võimidagi," turtsatas ta sarkastiliselt, näitsiku võlukeppi taskust välja tõmmates ning seda Rainale visates. Säh.

"Küll sa endale tegevust leiaksid. Saaksid ükssarvikuid taga ajada, näiteks," arvas Raina, sest paistis, et Xavierile meeldisid need loomad. Kui kutt teatas, et tal polnud oma võlukeppi kaasas, kergitas neidis kulmu. "Muidugi on. Sa pidasid mind hetk tagasi rumalaks, kui arvasid, et ma tulin ilma võlukepita metsa.Siis oleksid sa ise veel rumalam," lausus neiu, aga seda Xavier ilmselt nii lihtsalt ei tunnistaks. Smithi järgmine küsimus ajas Rainat aga päriselt natuke naerma. "Sa ju ei arva, et ma sellele jaatavalt vastaks? kergitas ta kulmu. "Muidugi, kui päriselt mingi ohtlik elukas tuleks, kasutaks ma sind hea meelega söödana ja lükkaks sinu selle eluka lõugade vahele, et ennast päästa. Oleksin sulle tänulik ka," arutles Rain veidi edasi, kusjuures tema sõnad päris tõsiselt ja usutavalt kõlasid. Kui Xavier ähvardas tagasi kooli minna, kehitas Rain ainult õlgu, sest küllap leiaks ta ka ise tagasitee üles. "Ilusad jalakesed? Xavier Smith, see kõlas juba peaaegu nagu kompliment," lausus neidis siis turtsatuse saatel. Tüübi järgmised sõnad ärritasid aga taas neidu ning ta kaalus juba mõtet kutile kallale minna, aga just siis otsustas Xavier võlukepi tüdrukule tagasi anda. Kepi püüdis Rain ilusti kinni ka, aga see ei tähendanud, et tema pahameel kohe lahtunud oleks. "Nii et see ikkagi oli sinu käes, sa igavene valelik, ennasttäis ja ülbe macho!"