Harjutamine tuleb kasuks.

Amy harjutas keelatud metsas nõidusi mida tavaline Sigatüüka õpilane teada ei tohiks. Õieti polegi ju Amy tavaline õpilane. Aga sel pole vahet. Neidis valis selle koha kuna see oli keelatud ja ta arvas, et teised ei käi siin. Nad kardavad ju kollikesi, kes tulevad ja teevad amps-amps. Alice meelest oli see üsna tavaline mets kui mõni libahundi ulgumine ja kentauri mõõda kappamine välja arvata. Muidugi ei kapanud ükski kentaur Rhian´i juurest mööda. Nad ju hoiavad omaette.
Amy harjutas tavalis kui ka ebatavalis ründe ja kaitse needusi. Ebatavalised olid andestamatud ja mõned uued mille olid vene sortsid ja nende jüngrid välja mõelnud. Üks oli isegi neidise välja mõeldud. Jah Rhian oli selle üle uhke. Kui laususid selle loitsu siis koht kuhu see tabas siis tuli sinna lihtsalt auk sisse. Ka inimesse ja see võis üsna valus olla.
OT: Brett

"Vau," nentis Brett, kui nägi, kuidas üks neidis loitse harjutas. Brett oli ise ründamises päris hea ja kahevõitlus oli üks tema lemmikutest. "Oled päris osav enda võlukepiga?" küsis ta tüdrukult, alustades temaga vestlust. Oleks olnud ju ka imelik lahkuda.

OT: Mulle vist tundub valesti nagu postitus oleks poolik??

Amy ehmatas ja see võttis tal korraks hinge kinni aga ta ei kiljatanud ega hüpanud vms. Kui ta hingamise normaalseks sai pööras tüdruk ringi ja nägi oma selja taga üht poissi. Ma olen vaid tavaline uus kooli tüdruk, kes ei tea, et keelatud mets on keelatud ja tuli kodutööks nõidusi harjutama kinnitas tüdruk endale ja manas näole sõbraliku naeratuse. "Tere! Eh aitäh! Ehmatasid mind päris ära. Niimoodi teha pole ilus." muigas tüdruk. "Ma ei teagi." vastas ta poisile ise samal ajal paanitsedes palju poiss nägi.

OT: Ehk? Ma ei tea

"Ehk sa siis näita, küll ma avaldan arvamust siis," pakkus poiss välja ja toetas end ühe puu vastu, jäädes tüdrukut vaatama. Ta nägi välja kuidagi teistsugune. Mitte nagu teised tüdrukud, võiks märkida. Kas oleks sobilik isegi öelda, et kuidagi külm ja kauge, samas nii ligitõmbav? Igatahes, tekitas neidis Brettis uudishimu, kuna ta ei tundunud olevat harilik tibi.

Amy mõtles, et mida näidata. See ei tohtinud olla igatahes ebatavaline. Et mütlemisekd aega juurde võita ütles tüdruk muiates: "Mul on vaja abilist." Neidis ise astus poisist paar sammu kaugemale ja võttis tasksut jälle võlukepi mille ta vahepeal sinna oli torganud. Ei Rhian pole kindlasti nagu teised tüdrukud....kui ehk Lexine...ei Lexi moodi ta ka pole.

"Palun aga, kuid mis ma tegema pean?" küsis poiss, võibolla veidi üleoleva ja muigava pilguga. Ise ta ei kartnud, et neidis võiks talle midagi halba teha, kaitsta poiss end ka oskas ning juba oli ta kätte võtnud ka enda võlukeppi, jäädes neiu etteastet ootama.

"Astu paar sammu taha pool" ütles Rhian. Oi mida võiks talle teha kõigest ühe võlukepi viibutusegaaga sellest neidis hetekel ei mõelnud. Kui poiss oli taganenud sirutas Alice käe ja lausus loitsu: "Expelliarmus" (Ära pahanda, et ma tagajärg juba kirjeldan) Võib öelda, et poiss lendas peaaegu õhku igatahes kukkus ta lumele pikali ja tema võlukepp lendas käest. Pingutasin natuke üle vist. mõtles neidis. Ta pidi märkamatuks jääma aga a ei tahtnud mingile koolipoisile alla jääda. Rhian kõndis poisi juurde ja ulatas tollele käe, et teda püsti aidata. "Mis arvad?"küsis ta.

Brett maandus selili ja ohkas, muiates endamisi. Ta ei kavatsenud samuti alla jääda. Ta krabas veidi kaugemalt enda kepi ning tõusis püsti. "Päris muljetavaldav, siiski," ütles ta, enne kui ta lausus Levicorpus'e loitsu, mis neiu nüüd pea alaspidi õhku tõstis.

"Tä....äääääääää..."Amy hakkas juba tänama kui uus loits ta õhku kerkis. Nüüd ta küll kiljatas. Sellel poisil jätkus jultumust.  Kurat, ta oli oma võlukepi maha pillanud ega saanud vastu loitsu lausuda. Juukseid suust ja näost puhudes käskis neidis külmalt: "Lase mind kohe maha või muidu..."kasutan legelementiat (ma ei tea kas see kirjutati nii) lõpetas ta mõttes lause.

Brett naeris ja läks neiu juurde, vaadates talle silma. Veidike meenutas see poos Spidermani, aga ilma suudluseta. "Või muidu?" õrritas poiss ja silmitses siiani neidist. Ta irvitas endamisi ja tahtis kuulda tüdruku vastust.

"Või muidu ma keelan su kaela kahe korra" sülgas tüdruk sõnad välja vihaselt. Ta polnud varem kunagi end nii alandatuna tundnud. Ei no poiss paneb hästi. Aga jah Rhian tuletas juba legelemntia õpetusi meelde.

"Eks tee proovi," lasi poiss neiu alla, lausudes vastuloitsu ja jäi ninatarga näoga neiut jälgima, kes maapinnale potsatas. Tegelikult ei olnud tal aimugi, mida sellest neidisest oodata. Vaga vesi, sügav põhi.

Auts. See kukkumine oli veidi valus. Amy tõusis. Tal oli natuke märg tunne, sest oli ju lumele kukkunud. Neidis kõndis poisile lähedale nii, et nende nägude vahel oli ainult paar sentimeetrit. See polnud intiimne lähedus vaid rohkem hirmutav. "Kui teed veel kunagi midagi sellist kahetsed oma tegu" sosistas ta. Rhian oli siis üleni külm. Ka silmadest. Ähvarduse öelnud taganes tüdruk jälle rõõmsalt naeratades. "Oled kiire" ütles tüdruk muiates.

Brett ei olnud ehk nii hirmul. Ta nägu oli rohkem üleoleva olekuga ja tugeva ilmega. Ta silmitses neiut, kuna too jättis talle väga segase mulje. "Olen," märkis poiss.

"Hah aga mina olen kiirem." uhkustas Amy. "Ei tegelikult mis su nimi on?" küsis tüdruk sõbralikult naeratades. Rhian hakkas ringi vaatama. Ta tahtis istuda aga kände polnud ja lumi oli liiga külm ja märg. Tüdruk vaatas lähedal seisvat puud ja kaalsu mõttes juba sinna otsa minekut. Saaks ronimis oskust treenida.

"Mu nimi on Brett. Aga sina?" küsis ta. Ta tegelikult tahtis ka neiu kõrvale istuda, aga siiski ei teinud seda.

OT: Head ööd! Jätkame homme

"Amy" ütles Rhian nime mida kõige rohkem kasutati. Ta muidu ei istunud lumel vaid seisis. Alice otsustas siiski puu otsa ronida. Mis sest ta võib libastuda ja alla kukkuda, Tal pohh. Amy kõndis ühe kõrge puu juurde kus paistsi üks mõnus oks, Ka allpool oli palju oksi. Neidis hiivas end kõige pealt ühele alumisel oksale ja jäi sinna viivuks istuma.
OT: Head ööd! Muidugi
Amy riided:

Spoiler:

"Ja mida Amy metsas teeb?" küsis Brett, asetades käed rinnals risti ning vaadates üles, kus neidis istet oli võtnud. On seal ka mugav, mõtles poiss, ei näe küll eriti ohutu välja. Raske oleks nüüd lahkuda, sest kui neiu kukub, oleks kui Brett vastutaja, kes teda aitama peaks.

"Harjutab" vastas Rhian ja küsis vastu, "Aga mida Brett metsas teeb?" Ohutu ega nii mugav kui tugitoolis istumine see küll pole aga parem ikka kui seismine. Neidis turnis ühe oksa võrra edasi. Ja silmitses Bretti. Poiss paistis kõrgelt palju väiksem. Eks olegi normaalne mõtles neiu õlgu kehitades ja sättis end istuma. Amy hakkas jalgu kõlgutama.

"Pole vaja enda nina teiste asjadesse toppida," sõnas kutt üleolevalt. Poiss jälgis, kuidas Amy kõrgemale ronis ning siis võttis oksast kinna, et end üles vinnata. Ta istus sinna, kus Amy oli ennist olnud. Ta vaatas alla ning mõtles, et isegi kui ta kukuks, poleks see kukkumine nii valus.

"Kui nii tark selles küsimuses oled miks siis sina nina minu asjadesse topid?" küsis Amy vastu. Tüdruk silmitses alla pool olevat poissi ja vaatas jälle üles. Mõned oksad veel ja ta jõuab oma sihtkohta. Tüdruk ronis järgmisele oksale ja jäi seal seisma puu vasta toetades ja vaadet imetlema.

Poiss vaatas samuti üles ning ronis aina Amyle järgi. "Ma lihtsalt hoian enda asju privaatsuses, kallike," muigas Brett, juba peaaegu tüdrukule järgi jõudes, olles temast veidi all. Amy tagumik oli poisil peaaegu nina all.

"Ma ei ole mingi kallike." märkis tüdruk. Talle absoluutselt ei meeldinu kui keegi teda mingite ninnu-nännu nimedega kutsub. Isegi kallike oli võõra inimese poolt tema jaoks liig. Seda oli Rhian isegi märganud. Nii ronis ta lõpuks sinna oksale kuhu tahtis jõuda ja istus selga vastu puu tüve toetades. Oi ta oli kõrgel. Alla kukkudes oleks ta võinud vabalt kaela murda. Aga tüdruk ei hoolinud ja ei kartunud ka kõrgust. Alice imetles hoopis maastiku. See oleks nagu mingilt jõulu kaardilt välja tulnud. Siit paistas ka loss. See oli nagu vatist ehitatud.

"Ikka oled," kostis Brett ning ronis samale oksale, kui Amy. Ehk oli kuti istmekoht veidi ohtlikum, aga alati võis kasutada aresto momentumit, mis tema kukkumist siis aeglustaks. "Amy, räägi endast," palus Brett. Talle ei tulnud midagi muud paremat pähe ka.

"Oled minust täiesti valel arvamusel kui nii mõtled." tõdes neidis. Jah, selleks need loitsud ongi. "Mida ma räägin?" küsis tüdruk. Amy ei osanud nii paugu pealt midagi rääkida. Tüdruk kõigutas jalgu ja vaatas Bretti.