Vestibüülis

Vestibüül on avar, kivipõrandaga ruum, mille seinu katavad sajad maalid. Keset vestibüüli viib üles suur marmorist trepp. Ühes seinas on uur tammepuust uks, mis viib välja Sigatüüka territooriumile.

OT: Ma mängin oma kasuema.

Esme oli just jõudnud siganurmest vestelbüüli. Naise silmad olid punaseks nutetud ja ta nägi välja haiglaselt kahvatu ning üldse väga kohutavas seisus.

Professor Flitwick kiirustas vestibüüli. See oli olnud see kõige loogilisem paik, kuhu Esme Elantor tulla võis. Isise kasuema nähes, hüples Flitwick tema juurde. "Tunnen südamest kaasa. proua Elantor," lausus ta surmtõsiselt. "Filius Flitwick."

Esme noogutas"Esme Elantor." noogutas ta täiesti segaduses olles.

Flitwick noogutas samuti. "Tulge. Lähme Sigatüüka direktissi juurde!" lausus ta valjemini. "Professor McGonagall'i juurde," täpsustas Filius.

Esme noogutas jälle ja astus paar sammu suvalises suunas.

"See on kuuendal korrusel." Flitwick hakkas treppide suunas minema.

"Selge." arvas Esme ja sammus kuuenda korruse poole.

Nigra jõudis veest tilkuvana vestelbüüli. Hunt rapputas ennast jättes põrandale vee laigu ning sammus sellest nattuke eemale.

Riley oli just alt vangikoobastest tulnud, kui vestibüüli jõudis ja hunti nägi. Ta ehmus küll korraks ära, kuid kogus ennast kiiresti ja läks hundi juurde. Tüdruk polnud lihtsalt harjunud huntidega vestibüülis. Riley ei teadnud, kas paitada teda või mitte. Hunt ei tundunud kuri, aga mitte just väga lahke ka.

Nigra kallutas lõbusalt pead kui ta märkas kahtlevat tüdrukut. Isis ajas ennast püsti ja naeratas ülemeelikult "Ma ei hammusta." teatas ta.

''Nii armas,'' lausus Riley. Ta ei olnud huntidega just tihedalt kokku puutunud. Konnad, maod ja sisalikud huvitasid teda natuke rohkem.

"Tänan." ütles tüdruk ja oli õnnelik, et leidis kellegi kes ei onud rabatud selest, et ta animaag on.

Riley oli sellest vaimustuses. ''See on nii lahe,'' märkis ta. Tüdruk ei olnud varem sellist asja näinud.

Isis ainult naeratas "See on külm." märkis tüdruk vihjates muuumise hetkele.

''Kuidas sa seda teed?'' küsis Riley huviga. ''Tahaks ka,'' mõtles ta.

"Kujuteln muutumist või midagi sinna poole." kehitas tüdruk õlgu see oli nii loomulik et ta isegi ei mõelnud sellele.

''Aga kuidas sa seda esimest korda tegid?'' küsistüdruk veelgi suurema innukusega. Ta kujutles ennast ka niimoodi muundumas. ''Ja kas ainult hunt saabki olla?'' lisas ta pärastpoole.

"Esimest korda...ma ei tea lihtsalt peale animaagiks saamist mind nagu suniti seda tegema seest poolt ja raske oli tagasi muutuda." selgitas Isis innuksalt ja vastas, siis teisele küsimusele "Ilmselt on võimalik ükskõik mis elusolendiks muutuda."

''Lahe..,'' imetles Riley. ''Kui mul oleks selline võimalus tahaksin ma vist mingi geko vist olla,'' ütles ta lõbusas vaimustuses.

"Registreeri ennast ja ma võin aitata sull animaagiks saada." arvas Isis ja langes mõttesse kust saada midagi mis geko DNA'd kannakas.

''Ei tea, huvitav, mis mu vanemad arvaksid?'' mõtles Riley kõvasti. Ta oli mõttest mingiks loomaks saada täiesti joobunud, aga siiski nägi ta sellel mõndasi halbu asju.

Isis kehitas õlgu ta polnud sellele probleemile mõelnud. Ta polnud kunagi arvestanud sellega, et vanemad tal midagi teha ei luba, pigem sellega et vand tal midagi teha keelab. Üldiselt tüdruk lihtsalt ei arvestanud millegi sellisega.

''Samas oleks jälle päris lahe neid niimoodi üllatada,'' mõtles Riley edasi, selle samamoodi välja üteldes. Ta ei osanud vanamate isegi reaktsooni ette kujutada.

"Sa peaksid neilt välja uurima nimodi ääri veeri mida nad arvavad siis tead ette kuidas nad reageerivad." mõtles Is valjult.