Tegevusetult metsas

Lõpuks. Lõpuks teadis Megan kuhu minna. Tüdruk võttis suuna metsa poole. Taas ei huvitanud teda, kes teda näeb ja kes mitte.
Meganiga oli midagi juhtunud. Eelmisest, rõõmsast tüdrukust polnud peaaegu enam jälgegi. Midagi oli juhtunud.

Kui Syd oli metsas Meganit märganud, tükkisid tüdrukule vägisi pisarad silma. Sydney ei teadnud isegi, miks. Ta jooksis lihtsalt metsa äärde, et mitte liiga palju reegleid rikkuda ja hüüdis murelikult: "Megan, palun, tule sealt ära! Mis sinuga juhtunud on?"

Kuuldes eemalt kellegi häält, pööras Megan end ümber. "Ah. See oled sina," lausus ta pettunult, kui ta Sydney ära tundis. "Minuga pole midagi juhtunud," valetas tüdruk teeseldud rõõmsa häälega.

"Jah, muidugi," lausus Syd irooniliselt, uskumata ühtki Megani sõna. "Kui see tõesti nii on, siis tule sealt ära."

Megan keeras Sydney'le uuesti selja. "Ei," lausus ta lihtsalt.

Syd ei hakanud Meganiga vaidlema. Ta jooksis vaikides minema, et pahandused vähemalt endast eemal hoida.

Megan ei teinud välja, kuuldes samme, mis arvatavasti tähendasid, et Syd minema läks. Tüdruk istus ühele kännule ning tõmbas välja pärgamendi. Ta vaatas tühja pärgamenti ning võttis siis kotist välja ka sule ning tindi. Megan mõtles hetke ning asus siis kirjutama.

Kirjaga valmis saanud, vaatas Megan enda ümber. Tundus, et ennustamise tund võis juba peal olla. Ta pakkis oma asjad kokku ning asus kooli poole minema.