Lollakad,miks te ei lasknud mul ära surra???

Sam lamas voodis,suur kinniseotud haav käes,ja peapõrutus. POiss oli peale seda mälestuste kummitamist ja kelly minemaminemist endale veenide juurde lõiganud suure haava,nii hea loitsuga,kui sai,ning lisaks oli ta järve hüpanud,lootes uppuda.Koos riietega,õigel ajal ka,mingi torm tuli ja Sam läks peaga vastu suurt kivi,niiet sai peapõrutuse ka. Ja kõigele lisaks oli teda haaranud meeletu valu südames,pea kumises endiselt mälestusest.Vastuttustundlik.Mitte ühtegi tüdrukut.põgenevad.Vastutustundlik.Mitte ühtegi...
Nagu mingi kummituslik viis,keerlesid need laused Sami peas. Tött-õelda oli pühapäeva hilisõhtu,ning kui keegi sisse tuli,võis ta nnäha Sami,kelle keha vappus hääletutest pisaratest. Ta oli küll nõrk,kuid peale seda kaotust ei olnud millelgi vahet.

õ

Luhan oli mingil moel kuulnud, et keegi õpilastest oli sattunud haiglatiiba. Kuigi poiss ei teadnud kes, oli tal huvi tekkinud ning läinud seetõttu sinna kohale. Sisse astudes oli ta märganud üht figuuri, kes justkui väriseks... Külmast? Hirmust? Või... Nutmisest? Lulu läks voodi juurde ja seisis seal veidi aega, kõheldes. Ta teadis, et too oli talle võõras, kuid ta siiski riskis. "H-Hei, kas sul on vaja midagi? Vett?" Ta sirutas sõbralikult käe välja ja pakkus ühe sooja naeratuse.

Sam põõras urisedes ümber,tehes niimoodi üsnagi ahiget endale käele,kuna põõre oli sooritatud metsikult,kiiresti ja kiskjalikult,,Kõik.On.Korras''urathas ta.

Luhan võpatas järsu liikumise pärast. Tal oli kibe tahtmine selle peale lahkuda, kuid ta otsustas jääda paigale. Selle asel istus ta maha ja vaatas poissi. "Slytherin, eks? Tead, kui sa räägid teistele oma muredest, hakkab sul endal kergem," Lulu proovis ikka veel sõbralikku lähenemist. Tal oli seda kahtlane teha, sest tegelikult oli poisil ju probleeme sõbrustamisega.

,,Mitte midagi ei aita,mingi neetud tüüp päästis mind sealt järvest juba niigi ära,niiet surra ka ei lasta inimesel,mis siis et juba on kõik läinud''lausus Sam ja proovis mitte liigutada.See hääl tundus talle tuttav kusagilt kaugest lapsepõlvest,aga kuna oli hämar,ei olnud isiku nägu näha.Sami nägu oli siiski veel kahvatum kui tavaliselt,ta nahk oli totaalselt sinakaskahvatuhall.Imselt verekaotusest ja nõrkusest.Sam vikas nõrk olemist

Luhan pilgutas vaid korra silmi. "Sur...ra? Ehh, ära aja jama. Mis võib olla siis nii tragöödiline, et inimene soovib ise oma surma?" poiss kratsis oma kukalt ning naeratas piinlikult. Luhan teadis, et ta kohtus selle Slytherinlasega alles täna, kuid miks ta tunneb, et ta teab teda justkui aastaid? Siis kui Luhan tema välimust nägi, ohkas ta. "Sa näed haige välja. Ma toon sulle siiski ehk ühe klaasi vett,"

,,Pole vaja''kähises Sam ja pani põlema ühe lambi,mis oli voodi juures,,Lu-luhan?''küsis ta,nähes enda ammust sõpra.Polnud näinud mingi tuhat aastat

OT:FIlmides olid mingid tuled ju?

Luhan vaatas toda nagu tahaks tema mõtteid lugeda. "...See on minu nimi jah," ta vastas ettevaatlikult. Miks see selle Slytherinlase poolt nii tuttavana kostus? "Küsimus, kas ma tunnen sind?"

OT: I think so

,,Eeee...Ma arvan et me oleme kohtunud diagoni põiktänaval floreani jäätisepoes,kus me jäätist sõime ja peale seda paar aastat veel suhtlesime,ja edasi ma ei mäleta''tunnistas Sam enda kauigest ajst pärit sõpra nähes.,,Igatahes,nagu ma ennem ütlesin,midagi ei saa praegust asja parandada,sest ühel inimesel ei lasta surra ka.Ütle mulle üks asi,mis siin tähtis veel on,kui ma lasin enda mälestuste pärast minna enda armastusel?''

"Diagoni..." Luhan raputas pead, tal ei olnud hetkel aega sellele mõelda. See kõik kõlas nii tuttavalt, kuid hetkel kavatses Lulu seda eirata. Kuuldes poisi järgmist lauset, Luhani silmad suurenesid. "Armastusel? Sa tahad öelda, et see oli tüdruku pärast? Aga, aga... Su perekond?! Sõbrad?! Huh... Loomad? Nad ei ole siis tähtsad või?!" Luhan tõstis veidi oma häält. Tema jaoks oli perekond kõige olulisem üldse siin maailmas, mis siis, et see temalt ära võeti.

,,Jah,mul on perekond,Perekond, ema käib tööl,hüppab paariks päevaks kodust läbi,annab paartuhat galeooni,kui ma olen koolis sellel ajal,saadab mulle mõned kingitused,mis keskmiselt maksavad kümme tuhat galeooni,ning isaga sama lugu,vennast ma pole juba aastaid midagi kuulnud,ja minu tõeline perekond,ehk vanaemad ja vanaisad,on surnud. Mul pole loomi,mul pole sõpru. Noh,kui sina soovid olla mu ainuke sõber,siis mina ei keela. Ma olen kaotanud kõik,väljaarvatud minu hiiglaslik kamber gringotsis, mis on kulda täis põrandast laeni. Ahjaa,ja muidugi kallid ja parimad rüüd, luuad ja muud asjad.''Sam hakkas nutust vappuma,,Mul pole enam perekonda,ja see tpdruk..Mu mälestused piinavad mind,aga kui ma sellest saaks lahti,võiks ma surnult ju ikka olla siin.''Sam ei hoolinud,et nutmine tegi teda veel nõrgemaks. Ta nahk oli vahepal veelgi kahvatumaks läinud,,Kuidas sa üldse siia said? Kui ma teadvusele tulin,ei olnud siin mitte kedagi''

Luhan tundis slytherinlasele ääretult kaasa. Ta teab ju isegi mis tunne on olla praktiliselt ilma pereta. Poiss soovis teda kuidagi lohutada, kuid ei osanud. Mida ta pidi selles olukorras tegema kui poiss nuttis? Eriti veel slytherinlane? Ta ise oli ju ometigi gryffindorlane. Ta sirutas käe uuesti välja ning hakkas siis ta õlga patsutama. "Sure, ma võin su sõber olla," Luhan pakkus arglikut naeratust. "Siia tulemine... Lihtsalt juhtus. Kuulsin, et keegi oli siia sattunud,"

Sam naeratas ja lausus:,,Sa oled mulle nagu perekonna eest.Kui ma ei peaks siin passima,võiks koos minna keelatud metsa ja seal midagi grillida,või ''laenata'' kuskilt paadid ja teha järve peal sõidu. Või teha luuaralllit,veel on üks võimalik katsetada mu väljamõeldud nõiajooki.''SAm vaatas enda kella,mis oli tal ikka veel käepeal,ja ime,see ei olnud seisma jäänud. Yeah,head kallid kellad,ei jää kusagil seisma. See näitas,et kuskil kesköö on,,Kui proua pomfrey tuleb ja sind su torni ajab,siis on asi jama.Kes ikka viitsiks lakek vahtida?Peavalu pärast on võimatu magada. Ja prou pomfrey ütles,et pean imselt kolmapäevani siia jääma. Äärmisel juhul saan teisipäeva hommikul välja,tema sõnul oli peapõrutus väga tugev ja ma olen nõrk''Sam pööritas silmi,,kas siis võlukunstiga saab asju nii aegalselt teha?''

Luhan lasi käe kõrvale ja näitas siis hoopis näpuga enda peale. "Nagu perekond? Huh... Aitäh," poiss naeratas. Ta pole seda lauset juba üle mitme aasta kuulnud ning see pani teda koduselt tundma. "Kui teisipäev, siis teisipäev. Pigem hiljem kui varem, eks?" Luhanit rõõmustas, et poiss tundis end juba palju paremini. Vähemalt tundus nii. "Kui sa välja saad, siis me võime seda kõike teha,"

SAm naeratas,,On vaja ööd, et päev tooks valguse''Paremini tundmiseks ei olegi vaja mitte midagi muud,kui kedagi,kellega olla koos,ilma et peaks end varjama. Paraku tuli just siis proua pomfrey ja lausus karmilt:,,Kas te kella ei näe? Mine nüüd,ta vajab puhkust''Sam ohkas ja küsis Luhanilt:,,Kas viitsid homme jälle tulla,või on sul tihe graafik?''

OT:1.Ma oletan,et nagu kui sellel isikul pole kasutajat,siis võib ühe lausega teda mängida
2.Kas teeme selle teema mitmepäeva teemaks?

Luhan tõusis kärmelt püsti. Ning tegi siis 90 kraadise kummarduse. "Vabandust, vabandust," poiss lausus ning saatis uuele sõbrale veel viimase naeratuse. "Eks ma ikka hüppan läbi," ta ütles soojalt. Ta lehvitas siis talle ja lahkus proua Pomfrey järel Haiglatiivast.

OT: Võib ju teha

Sam naeratas ja lausus:,,Tsau siis''.Ta jõi ära tõrkumata mingi üsna magusa joogi,ning see tundus olevat midagi unerohu taolist. Kui ennem oli Sam maganud,siis oli ta üsnagi vähkrenud,selle joogi tulemusena ta aga jäi magama silmapilkselt.Unenägusi see siiski ära ei võtnud,alguses nägi Sam unes end koos Luhaniga,kuid õige pea muutus luhan Sami esimeseks vanaisaks,kes ära suri,,Sam,luba mulle,et sa mitte kunagi ei murra lubadust...Enne enda surma soovin sulle jätta pildi...Ma loodan,et kui ma lähen,on su pärisvanemad sinuga hoolitsevamad,sest ükskord lähevad ka teised...''Sam ärkas üles väherdes ja hingeldades. Ta hakkas taaskord hääletult nutma. Kuigi kõrvaltvaatajale oli näha meeletut vappumist. Õige pea aga Sam vajus unne,kus ta nägi endiselt unes surnud perekonda,kuid enam ta ei ärganud üles.
OT:Sinu valik,millal sa tuled

Luhan oli tulnud taas haiglatiiba. Ta oli mõelnud selle mälestuse peale, mida slytherinlane oli talle kirjeldanud. Nii tuttav, kuid samas nii võõras. Sisse astudes märkas ta poisi figuuri. Lulu kõndis aeglaselt voodi juurde ning istus sinna kõrvale maha. Ta jäi poisi ärkamist ootama.

SAm oli terve päeva maganudniiet ta ärkas ukse avanemise peale üles,,Kui sa ei ole see kes ma loodan et sa oled,siis kao minema''uratas Sam ja põõras ümber,,Oih,hommikust,sa ikkagi olid see kes ma lootsin et oled''

Luhan pööritas oma silmi. "Hallelujah," ta ütles siis naljatades. Poiss istus natuke voodile lähemale ja naeratas. "Kuidas sa end tunned?" küsis Lulu sõbralikult.

Sam naeris ja lausus:,,EI saa kurta,aga pea endiselt valutab. TÄnu mingile joogile mille pärast mind paar tundi enne sinu tulekut üles äratati,pani mind magama ja peale seda pole käsi väga valutanud,kuigi  see on nüüd lihtsalt tuim.''Sam naeratass ja küsis:,,Kuidas muidu tunnid on? Rasked? Ma peaaegu et igatsen seda aega,kui sain olla keelatud metsas ja niisama chillida,aga see-eest,kui mind poleks mingi imenipiga siia toodud,ei oleks ma sind ülesleidnud''

Luhan naeris kaasa. Talle meeldis selle poisi seltsis viibida. "Tunnid ei ole väga rasked," Ta tunnistas mõne aja pärast. Kuid kui poiss oli kuulnud lauset mis sellele järgnes, jäi Lulu hetkeks täiesti vait. Ta tõusis vaikselt püsti ja vaatas slytherinlast voodi lamamas. "Ega sa... Juhuslikult mäleta veel midagi nn meie lapsepõlvest...?"

,,EI tule meelde...Võibolla see,kui me sinu esimesel aastal läksime enne suve järve ujuma ja võtsime nõuks,et kui ma olen viimases klassis,otsime saladuste kambri üles ja kodustame seal elava kahe peaga lohe,kelle hambad on sinu pikkused?''SAm proovis end istukile ajada,kuid peahakkas valutama,,Auch,ma vihkan seda,et ma ei saa olla muus asendis kui pikali,ilma,et ma tahaks pohmellist tugevamat peavalu.''Sam naeratas

Luhan tardus. Ta pilk veeres naeratavale poisile, kes tundus Lulule olevat nüüd palju tuttavam kui kunagi varem. "Uh, nüüd kuis ma mõtlen... Ma pole otseselt sult nime küsinud," üritas poiss leida vabandusi mitte meenutamiseks, samal ajal piinlikult oma kukalt kratsides.

OT: Esimesel aastal? Vau, Luhanil oli vist siis mingi ilge mäluauk

OT:anna ideid mida me oleme võinud koos teha,samas,4 aastat tagasi,ma ei mäleta enam asju mis olid 1 aasta tagasi

,,Ma olen SAm Nick Yaxhel''lausus Sam Luhanile.,,Muide,ma mõtlesin et ega sa ei tea seda tüdrukut kelel pärast ma siia sattusin,ta olid mustad juuksed,ta oli kõhn ja ma kohtusin temaga keelatud metsas. Ta ei avaldanud mulle enda nime,aga rüü järgi oli näha,et ta oli Gryffindorist.Ega sa kedagi sellist ei tunne?''SAm pidi tüdruku leidma.LIhtsalt.Pidi. ISegi nüüd,kus tal oli perekond,olgugi et mitte päris perekond,vaid keegi,kes oli perekonna eest,oli Sam pabinas salapärase tüdruku pärast. Ta muidugi proovis enda ärevust ja pabinat mitte väljanäidata,aga see ei tulnud eriti välja