Fate leidis uue raamatu ja keksis eelmisesse vahesse tagasi ning istus kuhugi nurka seda lugema.

Mason aga otsustas, et lohed ei ole huvitavad ning sammus veidi eemale, et võtta ühest teisest riiulist paar loidsu raamatut. Leiab veel mõne hea loitsu, mida kellegi peal katsetada.

Fate pani raamatu kinni ja hakkas poisi tähelepanu jahtima ning jäi teda passima.

Aga Mason kes kummardas just maha kukkunud raamatu järele ei märganud midagi.

Fate naeratas poisi tegevuse peale ning selle peale, et ta ei märganudki kuidas tüdruk teda passis, aga see oligi kõige parem, sest Fate'il olid liblikad õrnalt juba kõhus.

Päris kiiresti armub peaks märkima. Tüdruk ei teadnud veel võõra nimegi ja sõnavahetus oli ka kasin olnud. Mas kes oli raamatu edukalt maast kätte saanud - see oli muidugi raske üles anne ka eks - ei märganud jätkuvalt tüdrukut. Sellel oli põhjus ka. Tal oli tegemist selle raamatukogu muttiga kes teda üpris kurjalt vaatas.

Fate ei armunud vaid talle meeldis poisi välimus. Kena oli, peaks mainima ning Fate hakkas õrnalt ka itsitama.

Midaiganes. Ma parem ei kommentaari. Mason hakkas lõpuks seda raamatut lappama. Ega mingeid uusi loitse seal väga ei olnud. Itsitamise peale tõstis poiss aga pilgu ja märkas jälle seda siniste juustega plikat.

Fate vaatas kiiresti mingit raamatut ja tegi nägu nagu tema seda itsitamist ei teinud.

Kui võõras kõrvale vaatas pööras ka Mason oma pilgu tagasi raamatule.

''Igav.'' sosistas tüdruk ja kõndis poisist mööda väljapääsu poole.